Läinud nädal oli omamoodi hullumeelne, seiklusrikas ning töömahukas. Tegime ületunde ning ka laupäev möödus töötähe all. Ma arvan, et kui me oleksime algusest peale hakanud kirja panema, mitu tundi päevas me kontoris oleme, mööda parki ringi undame, peale tööaega koosolekuid läbi viime, postreid kleebime ning nüüd lõpuks ka reaalselt võsakoristust tegime, siis ausalt usun, et võinuksime juba paar nädalat tagasi kodupoole tulema hakata. Aga kui arvestada, et projekt näeb ette vähemalt 80päeva ulatuses sihtriigis viibimist, siis teeme need ületunnid uhkusega. Projekt liigub ja tunne on hea – see traditsioonilise viinapuuistanduse taassünd siin Znesinnya pargis ei jää ainult üheks powerpoint’i esitluseks Oleksandri arvutis.
Oleme teinud edusamme selles osas, et jätta selle projekti edasised etapid järgmises aastas kellegi teise kanda – kelleks nüüd sai kohalik aktiivne grupp EkoRozvitok, umbes midagi Rohelise Liikumise sarnast, kuid mastaabilt väiksem. Neil on tugevad sponsorid taga, töötahe ning inimesed, kes antud projektist kohe kinni haarasid ning organiseerima asusid. Loodetavasti ei rauge nende ind ka uuel aastal ning mingis vormis leiab see projektala kasutust (minujaoks ei omagi just väga suurt tähtsust see, kas sinna keegi ka viinapuud istutab, peaasi, et see huvitav osa pargist jääb ligipääsetavaks).
Meie planeeritud koristustalgute päev laupäeval sai toimuma suuresti tänu nende abile. Ka põhiline osa reaalsest töögrupist oli sellest organisatsioonist. Siiski võtan kaasa siit järjekordse õppetunni kohaliku töökultuuri kohta - lubadus ei maksa midagi ning ainult suust välja aetavale soojale õhule lootma jääda ei tasu.
Oleme teinud edusamme selles osas, et jätta selle projekti edasised etapid järgmises aastas kellegi teise kanda – kelleks nüüd sai kohalik aktiivne grupp EkoRozvitok, umbes midagi Rohelise Liikumise sarnast, kuid mastaabilt väiksem. Neil on tugevad sponsorid taga, töötahe ning inimesed, kes antud projektist kohe kinni haarasid ning organiseerima asusid. Loodetavasti ei rauge nende ind ka uuel aastal ning mingis vormis leiab see projektala kasutust (minujaoks ei omagi just väga suurt tähtsust see, kas sinna keegi ka viinapuud istutab, peaasi, et see huvitav osa pargist jääb ligipääsetavaks).
Meie planeeritud koristustalgute päev laupäeval sai toimuma suuresti tänu nende abile. Ka põhiline osa reaalsest töögrupist oli sellest organisatsioonist. Siiski võtan kaasa siit järjekordse õppetunni kohaliku töökultuuri kohta - lubadus ei maksa midagi ning ainult suust välja aetavale soojale õhule lootma jääda ei tasu.
Saime kätte oma ürituste plakatid, mis pidid esialgu olema A5 suurused flaierid, aga oh ennäe, tehti A3-formaadis.
Reedel, päev enne koristuspidu ("CLEANING PARTY"), tegime Leanaga ettevalmistusi. Meil on täpselt NULL grivnat eelarves, seega peame kõike ise leiutama. Tassisime allikast oma 6L kankudega vett, et järgmisel hommikul oleks meil vabatahtlikele midagi juua anda. Siis ootasime Oleksandrit, et kokku saada ja projektala üle vaadata. Terve nädala jooksul olid seal tegutsenud Green Service’i saemehed, kes suuremaid haigeid ja kuivanud puid maha võtsid ning üks trimmerimees, kes võsa lõikas. Meie pidime silma peal hoidma, et nad seal väga suurt omaloomingut ei teeks. Ootasime siis Oleksandrit ja selgus, et teleka-inimesed jälle tahavad meid purki saada! Väga spontaanne. Me olime tol päeval valmis kõigeks muuks kui teleintervjuuks - meigita, juuksed nii ja naa, jalas tossud. Aga ära tegime, videot saab vaadata SIIT.
Pärast intervjuud tegi Oleksander muhelevalt ja rahulolevalt ettepaneku kontoris üks õlle teha, kuna „oli nii edukas nädal“.
Järgmisel hommikul kell 10 ootasime oma vabatahtlikke, keda varajase tunni ja ilmselgelt nullkraadise ilma juures väga palju kohale ei tulnud. Päeva jooksul läks õnneks taevas selgeks, päike paistis ja oli soe, saime kokku umbes 20 tegelast, kes siis aitasid oksi korjata, saetud puid alalt välja vedada, prahti korjata jne. Kella 15 ajal lugesime päeva õnnestunuks ning tegime natuke lõket. Premeerisime endid sardellide ja veiniga. Võisime täitsa uhked olla, sest vähemasti pool alast sai hoopis teise väljanägemise, pargilaadse ilme, kus sa näed ala teise serva välja (selleasemel mis enne oli, kus sa nägid max 1-2m enda ette).
Järgmisel hommikul kell 10 ootasime oma vabatahtlikke, keda varajase tunni ja ilmselgelt nullkraadise ilma juures väga palju kohale ei tulnud. Päeva jooksul läks õnneks taevas selgeks, päike paistis ja oli soe, saime kokku umbes 20 tegelast, kes siis aitasid oksi korjata, saetud puid alalt välja vedada, prahti korjata jne. Kella 15 ajal lugesime päeva õnnestunuks ning tegime natuke lõket. Premeerisime endid sardellide ja veiniga. Võisime täitsa uhked olla, sest vähemasti pool alast sai hoopis teise väljanägemise, pargilaadse ilme, kus sa näed ala teise serva välja (selleasemel mis enne oli, kus sa nägid max 1-2m enda ette).
Nähtav lagendik oli tihedalt võsa täis, nüüd on seal võimalik kasvõi tantsu lüüa. Vanad viljapuud tulid ka metsa seest välja.
Koju jõudes andsid kõik kerelihased tunda. Puhata sel nädalavahetusel siiski ei saanud, kuna pühapäevahommikuks oli kavandatud väike ekskursioon Mariana sõbrannadega. Väljasõit kell 9 ning kokku pidime saama 8:20 (Ebainimlikult vara pühapäeva kohta, aga seda enam oli põhjust varem magama minna).