Terve siinoldud aja (juba 4 nädalat varsti täis) olen mõelnud, mida siin igapäevaelu-blogis kajastada ja mida mitte, mille üle kurta ja mille üle mitte, .. ja seetõttu on mul olnud veider tunne, et mul ei tohikski olla mingisugust põhjust viriseda. Teised GLEN-ikad, nii eestlased kui ka kõik teised, on laiali ju hoopis teistsugustes maailmates, kui see kultuurne Lviv.
Kontrast minu igapäevase elu ja standarditega Eestis ei ole siin Ukrainas just väga suur, kõik on olemas, lihtsalt rohkem lagunenum ja mustem, teenused natuke rohkem organiseerimata ja kaootilised, aga KÕIK on olemas. Vaid korra on vesi ja elekter ära olnud. Need, kes läksid erinevatesse Aafrika või Aasia riikidesse (Malawi, Kamerun, Keenia, India, Nepal), linnadest välja, pidid endid ette valmistama eluks peamiselt ilma elektrita, internetita. Mina kirun siin seda, et dushi all ei saa veetemperatuuri parajaks.
Leana arvas, et ehk just seetõttu ongi kuidagi aeganõudvam ja stressitekitavam see harjumine, sest kõik on nagu peaaegu olemas, aga samas väga puudulik. Ja ei ole ka mingit eksootikat, millega kompenseerida seda igapäevaelu frustratsiooni. Aga eks harjume ja vingume vähem.
Eesti glennikatele, jõudu ja jaksu, et järelejäänud ajast ikka maksimumi võtate!
The time I’ve spent here (almost 4 weeks already), considering what to write here and what to complain about, I’ve had a strange feeling that I actually have no right to whine about anything. Other GLENnies are out there in completely different worlds than this rather cultural Lviv. The contrast between my everyday life and living standards in Estonia and here in Ukraine is not that significant – everything is there, only slightly more broken, dirty, less organised and chaotic. Those who went to different African or Asian countries, prepared themselves for a life mostly without electricity, access to clean water, etc! And I’m here complaining that I cannot set the water temperature right in the shower.
Leana thought that getting used to this life might take more time and our nerves just because that everything is here, just way off. And nothing exotic to compensate the frustration. But I promise, we’ll try to manage and whine less.
I wish all the other GLENnies a wonderful time what is left in your internship!