Imetlen seda vana tehasesööklat, kus me käisime lõunal igal tööpäeval. Meie kontorist asus see vaid u 7min jalutuskäigu kaugusel. ..Mainisin sedasama kohta ka päris esimestest postitustes – see koht, kus sai kandikutäie ülimaitsvat kohalikku toitu umbes 24grivna eest.
Sööklatädid nagu ehtsad emandad, vilunud käega heidavad taldrikule täpse koguse hernetampi või kartuliputru, lisavad muidugi lusikatäie poslamaslat ning kotleti (muide, siiani kõige maitsvamat maksakotletti sõin just seal). Siis liigud oma kandikuga edasi ja viimane emand küsib „Nalõsnik? Sõrniki? Oladia?“ ja sina vastad „Sõrniki, dva, bud laska“.
Jällegi, parimad kohupiimasõrnikud eales.
Ei mingeid kummikindaid ega juuksevõrke, vajadusel soojendatakse puder üles mikrolaineahjus ja vahel satub tädi pöial su supi sisse, aga see ei morjenda. See kõik on seda väärt.
Jällegi, parimad kohupiimasõrnikud eales.
Ei mingeid kummikindaid ega juuksevõrke, vajadusel soojendatakse puder üles mikrolaineahjus ja vahel satub tädi pöial su supi sisse, aga see ei morjenda. See kõik on seda väärt.
Maksmiseni jõudes lööb sööklatädi su arve kokku ehtsal võidunud abakusel.
Selline koht peidab endas sööklat. Tuleb vaid teada, et trepist üles, paremale, läbi suure saali, veekord paremale ja kohal sa oledki.