Olime varasemalt kuulnud sellest suurest surnuaiast, kuhu kindlasti soovitati minna - Lychakiv'i kalmistu. No, et vaatamisväärsus omaette, kuna sinna maetakse kõik suured kuulsused ja kangelased ning lisaks on seal võimalik linnakärast puhata. Siiani ei ole olnud meil aega seda retke ette võtta ning kui pühapäeval Mariana välja pakkus, et davai, lähme, olime rõõmuga nõus. Ega siin Lviv'is enam palju uut vaadata-avastada ei olegi ning see oli üks uutest paikadest, kuhu minna.
Umbes 25min jalutuskäigu kaugusel südalinnast leidsime endid kalmistu väravatest, kus pidi piletiraha välja käima - 25 täiskasvanu ja 10 õpilase pilet. Me saime õnneks endid õpilasteks rääkida, sest niigi oli imelik surnuaeda minekuks pilet osta. Niipea aga kui sisse saime, sain aru, mis oli see põhjus, et pilet osta - tegu on reaalse muuseumiga, kuhu tullakse turismibussidega isegi! Kuigi pildistamine ei olnud niisama lubatud ja selleks pidi veel eraldi pileti ostma, siis ma salaja tegin ikka mõned klõpsud.
Lychakiv'i surnuaia ajalugu ulatub mitmete sajandite taha (kõige vanemad hauad on dateeritud 16.sajandisse), mistõttu on sellel eriti suur ajalooline väärtus, ka kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väga oluline on see kalmistu just poolakatele, siia on maetud märkimisväärne hulk tähtsaid poolakaid ning II maailmasõjas langenud sõdureid.
Pea igat hauda tähistab monument - mausoleum, tahutud ristid, obeliskid, skulptuurid inglite, Jeesuse või lahkunu enda figuuriga, büstid ja eriti tähtsate noorte naiste haudasid tähistasid isegi väiksed kabelid. Jalutasime kokku umbes kaks tundi ning kordagi ei tekkinud nukrat ja kõhedat "surnuaia" tunnet - pigem oligi tegu muuseumiga.. või äärmisel juhul huvitava monumente täis pikitud pargiga. Ometi on see veel aktiivne ning suure rahasumma eest on sul võimalik osta endale ka plats... või ehitada lausa mausoleum. Neid ilma nimedeta "omanikke ootavaid" mausoleume oli seal ikka omajagu, kuigi Mariana rääkis, et maa on seal ikka väga-väga kallis.
Pea igat hauda tähistab monument - mausoleum, tahutud ristid, obeliskid, skulptuurid inglite, Jeesuse või lahkunu enda figuuriga, büstid ja eriti tähtsate noorte naiste haudasid tähistasid isegi väiksed kabelid. Jalutasime kokku umbes kaks tundi ning kordagi ei tekkinud nukrat ja kõhedat "surnuaia" tunnet - pigem oligi tegu muuseumiga.. või äärmisel juhul huvitava monumente täis pikitud pargiga. Ometi on see veel aktiivne ning suure rahasumma eest on sul võimalik osta endale ka plats... või ehitada lausa mausoleum. Neid ilma nimedeta "omanikke ootavaid" mausoleume oli seal ikka omajagu, kuigi Mariana rääkis, et maa on seal ikka väga-väga kallis.
Keegi oli nii teinud - Mariana arvas, et ehk olid need eelmise lahkunud sugulased kes nüüd tegid järgmise matuse samale kohale ning LOODETAVASTI saab vana hauamonument endisesse asendisse tagasi. Kuid selline vandaalitsev matmine ei ole siin sugugi üllatav.