Sellel nädalavahetusel oli vabu päevi lausa kolm – 24.august on Ukraina iseseisvuspäev ja vaba! Seega laupäeva hommikul otsisime mis Lvivis kohapeal toimub. Selgus, et toimub Lvivske õlletööstuse 300 juubelit tähistav kahepäevane õllefestival! Artistide nimistu oli uhke ja kuna muud infot netist väga ei leidnudki, siis otsustasime lihtsalt kohale minna.
Enne seda tiirutasime siiski veidi linnas, Leana plaan omale peokingad osta on endiselt jõus. Aeg oli juba hiline ja lõuna oli söömata. Vaatame – oo, itaalia pitsa/pasta restoran! Proovime! Cappucinod toodi kenade dekooridega ja einegi tõotas tulla huvitav. Tellisin krepid prosciutto singiga ning Leana pasta carbonara. Mulle toodi pannkoogid juustu ja kõigetavalisema jämedalt tükeldatud singiga, a la pitsakate. Leana megakoorene ja täpselt sama singiga pasta toodi umbes 15 min hiljem, kui minul pannkoogid juba lõpetatud. Vot siis itaalia restorani J
Enne seda tiirutasime siiski veidi linnas, Leana plaan omale peokingad osta on endiselt jõus. Aeg oli juba hiline ja lõuna oli söömata. Vaatame – oo, itaalia pitsa/pasta restoran! Proovime! Cappucinod toodi kenade dekooridega ja einegi tõotas tulla huvitav. Tellisin krepid prosciutto singiga ning Leana pasta carbonara. Mulle toodi pannkoogid juustu ja kõigetavalisema jämedalt tükeldatud singiga, a la pitsakate. Leana megakoorene ja täpselt sama singiga pasta toodi umbes 15 min hiljem, kui minul pannkoogid juba lõpetatud. Vot siis itaalia restorani J
Jõudsime siis parki, kus festival toimuma pidi. Aga kuna sisenesime valelt poolt, siis sattusime kõigepealt KÕIGE NUKRAMASSE lõbustusparki, kus ma eales käinud olen. Olgugi, et see oli lapsi täis, kõik atraktsioonid anusid õlitamise ja värske värvi järgi... Ponid olid veel kurvemad.
Festivalialale pääsemiseks oli kolm väravat. IGA värava taga oli umbes 50m järjekord. Sättisime endid siis ühte neist ootama ja jõudsime järeldusele, miks Ukrainas asjaajamised nii kaua aega võtavad. Nimelt, töö, mille saaks ära teha 3x efektiivsemalt ja operatiivsemalt, kui rakendada õigetesse kohtadesse õige personal, seda teeb siin üks üsna aeglane volask. Aga et asja veel aeglasemaks teha, käib kõik läbi mitme etapi: üks müüb pileti (oled oodanud 30min järjekorras), lähed piletiga turvaväravatest läbi, et käepaela saada (käepaela sabas ootad 10min) ja kui sa lõpuks oled alale pääsenud ja janusse suremas (sest väravates võetakse viimne vesi ära), siis lähed ja ootad kaks tundi õllesabas.
KAKS TUNDI. Ma ei ole küll kunagi ühelgi õllefestivalil käinud, aga tundus, et isegi kohalikele hakkas see õlleniristamise tempo närvidele käima. Joogipunkte oli ala peale mitu, meie valisime veel lühima järjekorra järgi. Putkas oli kaks neiut, õllekraane oli kolm, aga ainult üks tüdruk tegeles õlu topsidesse laskmisega. Teine tüdruk kogus raha ja oli niisama ilus. Okei, aga see kartlik õlleniristaja reaalselt kulutas ühele pindile vähemalt minuti, kartes liigset vahtu tekitada..
Pool seitse astusime järjekorda ja pool üheksa saime oma märjukesed kätte. Ise ka ei uskunud, et lõpuks sai järjekord läbi! Vahepeal sai muidugi õlletünn ka veel tühjaks ja vahetuse peale kulus omajagu aega... neiud olid selliste nägudega, nagu nad ei oleks üldse olnud valmis vaati vahetama.
Ümberringi vaadates saime jällegi aru, et ukrainlastele ikka meeldib täiega järjekordades seista :D Meie ootamise ajal jõudis lavalt läbi käia kolm erinevat bändi! Kokkuvõttes siiski oli kontsert äge, palju õnnelikke inimesi, lastega peresid tantsimas.
Siiski ei viitsinud me lõpuni jääda, kondasime koju ja tegime ööpitsat, kuna hommikul oli Leana taigna kerkima pannud.
Festivalialale pääsemiseks oli kolm väravat. IGA värava taga oli umbes 50m järjekord. Sättisime endid siis ühte neist ootama ja jõudsime järeldusele, miks Ukrainas asjaajamised nii kaua aega võtavad. Nimelt, töö, mille saaks ära teha 3x efektiivsemalt ja operatiivsemalt, kui rakendada õigetesse kohtadesse õige personal, seda teeb siin üks üsna aeglane volask. Aga et asja veel aeglasemaks teha, käib kõik läbi mitme etapi: üks müüb pileti (oled oodanud 30min järjekorras), lähed piletiga turvaväravatest läbi, et käepaela saada (käepaela sabas ootad 10min) ja kui sa lõpuks oled alale pääsenud ja janusse suremas (sest väravates võetakse viimne vesi ära), siis lähed ja ootad kaks tundi õllesabas.
KAKS TUNDI. Ma ei ole küll kunagi ühelgi õllefestivalil käinud, aga tundus, et isegi kohalikele hakkas see õlleniristamise tempo närvidele käima. Joogipunkte oli ala peale mitu, meie valisime veel lühima järjekorra järgi. Putkas oli kaks neiut, õllekraane oli kolm, aga ainult üks tüdruk tegeles õlu topsidesse laskmisega. Teine tüdruk kogus raha ja oli niisama ilus. Okei, aga see kartlik õlleniristaja reaalselt kulutas ühele pindile vähemalt minuti, kartes liigset vahtu tekitada..
Pool seitse astusime järjekorda ja pool üheksa saime oma märjukesed kätte. Ise ka ei uskunud, et lõpuks sai järjekord läbi! Vahepeal sai muidugi õlletünn ka veel tühjaks ja vahetuse peale kulus omajagu aega... neiud olid selliste nägudega, nagu nad ei oleks üldse olnud valmis vaati vahetama.
Ümberringi vaadates saime jällegi aru, et ukrainlastele ikka meeldib täiega järjekordades seista :D Meie ootamise ajal jõudis lavalt läbi käia kolm erinevat bändi! Kokkuvõttes siiski oli kontsert äge, palju õnnelikke inimesi, lastega peresid tantsimas.
Siiski ei viitsinud me lõpuni jääda, kondasime koju ja tegime ööpitsat, kuna hommikul oli Leana taigna kerkima pannud.
Actually we still tried to make the shoe-shopping happen, because Leana still has a strong plan to buy some dancing shoes! Since we hadn’t eaten lunch, and we noticed an Italian pizza place and stayed there. Cappucinos were lovely and our crepes with prosciutto and pasta carbonara also sounded great. Sadly, instead of crepes with prosciutto, there were pancakes with cheese and generic, roughly chopped ham. Leana’s pasta was delivered to the table around 15min later, after I had already finished with my pancakes. Well..
When we reached to that park the festival was supposed to take place, firstly we had to go through the saddest amusement park ever seen. Although there were many children, all the attractions screamed for some oiling, maintenance and fresh paint. Even the ponies looked sad.
There were three gates to get into the festival area and long queues in all of them. While waiting, we came to conclusions, why EVERYTHING here takes so much time. The work, that could be done 3x more effectively and faster, if right personnel would be working, is done by a single guy here. Ant really seems they don’t care that the queues are 50m long. And to make the process even more painful, everything is done in stages: one sells you the ticket (after you have been waiting 30min), then you go the the security gates and stand in line for the wristband (stand in queue for 10min); and after getting into the festival area, you choose one of the beer-queues and wait for a drink for two hours.
TWO HOURS. I’ve never been to a beer fest before, but it seemed that even the locals were a bit annoyed by the long waiting. There were 3 beertaps in the booth, two girls working but only one was pouring the beer. And she was so super beginner, that every pint took her at least a minute. 18:30 we came to the line and 20:30 we got our beer. It was unbelievable happinness! :D
Looking around, it really seemed that ukrainians like to stand in the queues even more than germans. During our waiting, three different bands changed! However the concert itself was cool, many happy people and children dancing and just enjoying the atmosphere.
We didn’t stay until the end, though. So we just wandered home and made night-pizza, since Leana had done the dough in the morning.