Lviv’ist on saanud meie igapäevalinn. Linn kus midagi enam väga ei vaimusta, sest kõik on juba nähtud-tehtud. Anname juba eksinud inimestele teejuhiseid, kui keegi küsib, kaarti ei kasuta juba pärast kolmandat siinoldud nädalat. Vaatamisväärsused tunneme silueti järgi ära. Rutiiniks on saanud teekond tööle, poodi, koju.
Kontor on pime ja kõle, korter on hämar ja niiske, kuigi peale kütteperioodi algust enam mitte nii hirmus. Päikest ei näinud kahe nädala jooksul kordagi, ainult vihma. Nüüd, viimasel nädalal on lõpuks kuiv ja päikseline, isegi on võimalik sügise värve imetleda. Sügis Lviv’is on kuiva ilmaga väga ilus. Ka tööprojekt on lõpule viidud ning saame nautida paari vaba päeva, enne kui kollektiiviga hüvastijätukonjaki kontoris lahti korgime.
Minu muljed kohalikust elust... Lviv ei ole tavatähenduses eksootiline, mul ei ole pakkuda huvilistele vihmametsade või savannide, elevantide ning tõeliselt võrratute traditsiooniliste kehakatetega kohalike pilte. Saan vaid näidata Lviv’i kaunist arhitektuuri, tänavakauplejaid ning naljakaid retro aspekte siinse igapäevaelu puhul, mis meile meenutavad 90ndaid, aga siin on see 21.sajand. Ka toidu osas ei ole märkimisväärseid erisusi eesti kodusest toidust, midagi täiesti uut minu maitsemeeltele ma siin proovinud ei olegi. Toit on maitsev ja odav, ma ei ole pidanud kordagi millegi „koduse“ järgi igatsema, sest näteks tatar on siin igapäevane.
Püüdes täita kõiki neid ootusi, mis meile välja paisati praktika esimesel nädalal, olen aru saanud, et Ukraina töökultuur on korralik segu hispaaniapärasest mentaliteedist „manjaana“ („zavtra“ - kõike saab teha homme) ning imelistest ideedest, kuidas saaks asju paremini teha.... kahjuks need ei tööta koos. Rääkimata siis koostöövalmidusest. Inimesed on vaid iseenda eest väljas ning pidime sagedasti teadvustama, et pigem eelistatakse olla passiivne. Kõik mis on uus, on kahtlane ja „niikuinii on see mõttetu või siis lõhutakse ja varastatakse ära“.
Siiski, üldiselt on valitsevad tunded positiivsed... kohtusime mitmete väga toredate inimestega, õppisime paremini aega planeerima ning kohaliku olukorraga adapteeruma, aga eelkõige õppisime enda kohta. Me oleme Leanaga väga palju enesepeegeldust ja analüüsimist teinud, lihtsalt, et püsida fookuses. Millegipärast on igapäevaselt leidunud miskit, mis võiks vallandada kogu selle kogunenud frustratsiooni, kuid proovisime seda teadlikult hallata ja suunata negatiivset energiat eemale.
Mul on väga vedanud, et siia Lviv’i üksi ei tulnud ja et just selline inimene nagu Lea minuga kaasa tuli. Olgugi, et selle kolme kuu jooksul on olnud kergeid arusaamatusi või kolmandate osapoolte põhjustatud ärritusi, mida me siis üksteise peal välja elanud oleme, olime väga hästi töötav tiim ning parim tugisüsteem, mis aitas need kolm üpris intensiivset kuud läbi teha.
Varsti koju - lahkun siit koormatäie kogemustega, täiesti uue kontaktivõrgustikuga ning lootuste-ootustega, et me projekt hakkab elama oma elu.