Lviv’is on mitut moodi turge. On tänavaturud – inimesed, kel ei ole võimalusi maksta turuplatsi ja –putka eest ametlikul turul, müüvad oma koduaia saadusi ja kasvõi vanu sandaale lihtsalt tänaval. Põhiliselt suure rahvahulgaga sõlmpunktides. Tänavaturud tekivad ka teatud traditsioonilistesse kohtadesse (mõned bussipeatused), kui näiteks ametlik turg kell 18 suletakse.
Siis on spetsialiseerunud turud. Lilled - müüakse hooajalisi taimi ning võimalust haarata möödaminnes kaunis bukett südamedaamile, kui oled kohtingule minemas.
Raamatud – see turg on omaette turismiatraktsioon ja kus inimesed müüvad peamiselt ukraina-, vene- ja poolakeelseid väljaandeid. Monument, mille jalamil see turg toimub, on tüübist nimega Fedorove - mees, kes andis välja esimese ukrainakeelse aabitsa.
Ja siis on tavamõistes turud – lõpmatutes kogustes antiiki, värvilisi riideid, salle ja ehteid, vali ainult. Turuplatsid on alati kinnistel territooriumitel, seega kui peaksid ära eksima, siis välja pääseb ainult peaväravast. Suurematel turuplatsidel on ka turuhoone, kus müüakse toidukraami. Mitte, et mul midagi Balti jaama turu vastu oleks, aga no meil on ikka õppida neilt. Värsked pelmeenid ja vareenikud valmisid otse turuhoones klaasvitriini taga. Ja olgugi, et müüdi juustu jm piimatooteid ning värsket liha, ei olnud tunda ebameeldivaid lõhnasid – kõik oli värske ja ahvatlev.
Kauplemine on neil siin veres ja seda on tunda.
Kauplemine on neil siin veres ja seda on tunda.