Läinud nädalalõpp sai mööda saadetud lausa kahepäevase lühireisiga Taga-Karpaatidesse - Mukacheve ja Uzhhorodi (Užgorod) linnades ning Slavsk'i külas Trostiani mäge vallutades. Idee ja teostuse eest au Marianale, kellest on saanud lisaks suurele abile meie töös ka hea sõber ning kaaslane põnevatel avastusretkedel.
Esialgu planeerisime öist rongisõitu Mukachevesse, et olla hommikul vara kohal. Kahjuks aga öised rongid olid väljamüüdud ning saime piletid kella seitsmesele hommikusele rongile. Tänu sellele saime pisut kauem magada, sest eelmine õhtu keelitati meid muidugi väiksele õhtuveinile. Hommikul raudteejaamas tutvusime ka Mišaga, Mariana tuttavaga, kes oli Lääne-Ukrainas külastusreisil ning soovis ka näha uusi kohti. Okei, viis tundi Mukacheve suunas algas, millest enamuse ajast püüdsime tukkuda. Ruumipuuduse (ja ka peatugede puuduse) tõttu sai seda teha vaid üsna ebainimlikes asendites lihtsalt kuidagi oleskledes..).
Mukacheves oli kavas külastada üht kindlust/lossi, milles nüüd asub ajaloomuuseum. Loss ise oli tore, pika ajalooga ning võrratuid vaateid pakkuv (kuna asus künka otsas). Ajaloomuuseum muidugi ise erilist närvikõdi ei pakkunud, kuna millegipärast siinne eksponaatide kvaliteet ja päritolu on kuidagi.... teisejärguline ja juhuslik.
Esialgu planeerisime öist rongisõitu Mukachevesse, et olla hommikul vara kohal. Kahjuks aga öised rongid olid väljamüüdud ning saime piletid kella seitsmesele hommikusele rongile. Tänu sellele saime pisut kauem magada, sest eelmine õhtu keelitati meid muidugi väiksele õhtuveinile. Hommikul raudteejaamas tutvusime ka Mišaga, Mariana tuttavaga, kes oli Lääne-Ukrainas külastusreisil ning soovis ka näha uusi kohti. Okei, viis tundi Mukacheve suunas algas, millest enamuse ajast püüdsime tukkuda. Ruumipuuduse (ja ka peatugede puuduse) tõttu sai seda teha vaid üsna ebainimlikes asendites lihtsalt kuidagi oleskledes..).
Mukacheves oli kavas külastada üht kindlust/lossi, milles nüüd asub ajaloomuuseum. Loss ise oli tore, pika ajalooga ning võrratuid vaateid pakkuv (kuna asus künka otsas). Ajaloomuuseum muidugi ise erilist närvikõdi ei pakkunud, kuna millegipärast siinne eksponaatide kvaliteet ja päritolu on kuidagi.... teisejärguline ja juhuslik.
Tõmbasin näpust (ha!)
Vaade Mukachevele kindluse müüridelt
Kindlusest alla laskudes istusime ühte kitsasse ja sauna temperatuuriga marshrutkasse ja sõitsime otse bussijaama, kuna järgmiseks oli vaja võtta buss Užgorodi. Bussijaama väravatest me sisse ei jõudnudki, kuna sealsamas pakkusid sõbralikud onud transporti natuke paremate sõiduvahenditega. Ma ei saanudki aru, kas nad tegutsesid seal seaduslikult või mitte, aga 25grn eest saime 35minuti pikkuse sõidu järgmisesse linna - Užgorod.
Užh tähendab nastikut, muide.
Užh tähendab nastikut, muide.
Tegu on päris kena väikese linnaga, ütleme nii, et Viljandi mõõtmetega. Üsna aktiivne elanikkond, palju noori ja lapsi ning väga kena kesklinn. Sõime ühes traditsioonilist Ukraina toitu pakkuvas söögikohas ning tegime edasisi plaane. Otsustasime, et jääme ööseks Užgorodi ja hommikul sõidame edasi ja veedame päeva mägedes. |
Enne kui hosteli peale mõtlema hakkasime, käisime läbi veel Užgorodi lossi, mis taaskord tegutses muuseumina. Lossi ümbritsev territoorium oli aga vabaõhumuuseum ning oli üsna sarnane sellele, mida me juba Lviv'is vaatamas käisime. Ainuke erinevus oli see, et siin olid ka päris vabapidamisega kanad ning lambad.
Peale tund aega tiirutamist, et üles leida oma hostel, jõudsime lõpuks sihtkohta. Kõige toredam fakt selle hosteli aadressi juures oli see, et maja number 59 asus tänava keskel, majade numbritega 5 ja 9 vahel (only in Ukraine). Õhtul veel jalutasime mööda Užgorodi kesklinna, lootes jõuda ühele kontserdile, mis kahjuks lõppes täpselt siis, kui kohale jõudsime. Mariana näitas meie veel paari huvitavat detaili - näiteks pisike skulptuur John Lennonist, kes istub jõe ääres piirde peal või paks beebi-vabadusesammas.
Hommikul kell 4 oli äratus, et jõuda rongile Slavsk'i. Seda oli ilmselgelt liiga vähe, teekond voodist raudteejaamani oli üdini kehaväline kogemus. Aga sõit kestis 3h ja esimese poole sellest ajast saime pinkidel laiutades magada.
Slavski külakesse jõudsime umbes kell 8 hommikul ning astusime sisse raudteejaama lähedalolevasse söögikohta. Esialgu väga kahtlase datša välimusega fassaad peitis enda taga üllatavalt hubast pubi, võtsime kohvi ja sõime hommikust. Tunni aja pärast liitus meiega Mariana sõbranna Olha, kes sõitis tol hommikul spetsiaalselt Lviv'ist sinna.
Asusime teele, et jõuda Trostiani mäejalamile, kust pidi algama suusalift. Ma ei ole kunagi sellise asjaga sõitnud, seega olin veidi hirmul, aga niipeal kui jalad maast lahti said, olin vaimustuses ja tegin pilte igasse ilmakaarde.
Slavski külakesse jõudsime umbes kell 8 hommikul ning astusime sisse raudteejaama lähedalolevasse söögikohta. Esialgu väga kahtlase datša välimusega fassaad peitis enda taga üllatavalt hubast pubi, võtsime kohvi ja sõime hommikust. Tunni aja pärast liitus meiega Mariana sõbranna Olha, kes sõitis tol hommikul spetsiaalselt Lviv'ist sinna.
Asusime teele, et jõuda Trostiani mäejalamile, kust pidi algama suusalift. Ma ei ole kunagi sellise asjaga sõitnud, seega olin veidi hirmul, aga niipeal kui jalad maast lahti said, olin vaimustuses ja tegin pilte igasse ilmakaarde.
Sõime oma kaasatoodud võileibu ning peesitasime paarkümmend minutit - lihtsalt nii hea oli värsket õhku hingata! Samal ajal mäetipus käis aga melu, kohalikud müügiässad pakkusid oma "välikohvikutes" šašlõkki, suppi, igat sorti nalivkasid ning koduveini.. Nii proovisime meiegi 50grammi kohalikku mustsõstranalivkat, maitses hea.
Mäest alla laskumise teekonnaks valisime pikema, kuid laugema raja. Laugem tähendas küll vaid seda, et seal sai ilma otseselt alla veeremata kõndida, kuid jalgadele ja liigestele oli see matk ikka väga ränk.. esimest korda elus tundsin, kuidas vaim tahaks edasi minna, aga keha tahaks kerra tõmbuda ja vaikselt kiikuda. |
Alla jõudes olime varasemast rongist maha jäänud ja pidime kolm tundi ootama, et Lviv'i saada. Viitsime aega Slavski "keskväljakul", kus poisiklutid üksteisevõidu ratastega kimasid ning tüdrukuid narrisid.
Tagasisõit oli omaette katsumus, kuna pidime püsti seisma täistuubitud rongis, mis igas peatuses järjest hullemaks läks. Aknaid ei avatud, sest aknaalused inimesed kaebasid külma tuule pärast samal ajal kui meie lämbusime. Õnneks sai see reis 2h pärast läbi, kuid see tähendas, et olime tagasi Lviv'is - mootorimüra ja haisu pealinnas.
Uus nädal võis alata!
Tagasisõit oli omaette katsumus, kuna pidime püsti seisma täistuubitud rongis, mis igas peatuses järjest hullemaks läks. Aknaid ei avatud, sest aknaalused inimesed kaebasid külma tuule pärast samal ajal kui meie lämbusime. Õnneks sai see reis 2h pärast läbi, kuid see tähendas, et olime tagasi Lviv'is - mootorimüra ja haisu pealinnas.
Uus nädal võis alata!