Pühapäeva hommikul saime Mariana ja tüdrukutega kokku ning otsisime üles meie autojuhi – Vitali. Ilmselt on see siin hea bisnes, kui sul on 7-kohaline minibuss ning sa tead erinevate paikade lugusid. Vitali teenis selle sõiduga korraliku raha, kuna 300grn tuli näost. Samas oli see seda väärt, sest tüüp oli muhe, jutt jooksis ja saime kõik palju targemaks. Ja kuna ta oli terve päeva meiega, siis oli see pigem selline perekondlik väljasõit, kui et giidiga ekskursioon.
Kõigepealt võtsime suuna Stryii suunas, et tutvuda Tustan’i ajaloolise kivilinnusega. Tähendab, linnus ise oli omal ajal puidust ning pole absoluutselt säilinud, aga kivipaljandid, mille peale ja vahele see kindlus oli kunagi ehitatud, olid endiselt olemas ning eksponeeritud (rohkem infot leiab SIIT). Kõik oli huvitav, aga kahjuks oli ilm nii kohutavalt tuuline ja niiskelt külm, et isegi mu kaamera otsustas, et ta ei taha tööd teha. Seega edasised jäädvustused on kõik Natalia Boichenko töö.
Kõigepealt võtsime suuna Stryii suunas, et tutvuda Tustan’i ajaloolise kivilinnusega. Tähendab, linnus ise oli omal ajal puidust ning pole absoluutselt säilinud, aga kivipaljandid, mille peale ja vahele see kindlus oli kunagi ehitatud, olid endiselt olemas ning eksponeeritud (rohkem infot leiab SIIT). Kõik oli huvitav, aga kahjuks oli ilm nii kohutavalt tuuline ja niiskelt külm, et isegi mu kaamera otsustas, et ta ei taha tööd teha. Seega edasised jäädvustused on kõik Natalia Boichenko töö.
Vaated Tustani kivikindlusele ja vaated selle otsast
Tustani muuseumi "troonisaal" ja vaade mäe otsast, kuhu ronisime, püüdes leida teist kivipaljandit, aga Vitali eksis ära ja lõpuks läksime sama teed mööda tagasi
Lõuna sõime kindluse jalamil püsti löödud turismipunktis, kus jagus nii derunõi- ja šašlõkimeistreid kui ka suveniirimüüjaid. Kahjuks oli tegu ainult "välikohvikutega", kus laudade-toolide ümber oli kokku klopsitud kergkonstruktsioon, midagi kilekasvuhoone sarnast, et vihma eest kaitsta. Külma eest see ei kaitsnud, õnneks oli Marianal kaasas pudel meenapsi, mida siis Olja sünnipäeva puhul sõbralikult klaase kokku lüües jagati. Ja siis juhtus selline asi, et sadama hakkas LUND. Jess, see veel puudus!
Edasi läks teekond mägedesse, et näha juga nimega "Кamyanka" ja järve "Zuravlyne" (tähendama pidi see jõhvikaid). Autoga sai üsna kaugele sõita, õnneks. Õues oli tõeline koerailm, lörtsi sadas alt üles ning tuul võttis kontideni välja.
Huvitav teekond järveni algas järsu rajaga ülesmäge, 350meetrit. Ehk siis järv asus mäetipus. Tegu on nn "surnud järvega", kus puudub igasugune elutegevus - Vitali sõnul on selle põhjuseks mürgised vulkaanilised gaasid, mis on vee toksiliseks muutnud. Järv ise aga nägi välja ilus, meenutas rabajärve, ujuvate saarekestega. Tolles lumesajus oli kõik kuidagi kordi müstilisem.
Edasi läks teekond mägedesse, et näha juga nimega "Кamyanka" ja järve "Zuravlyne" (tähendama pidi see jõhvikaid). Autoga sai üsna kaugele sõita, õnneks. Õues oli tõeline koerailm, lörtsi sadas alt üles ning tuul võttis kontideni välja.
Huvitav teekond järveni algas järsu rajaga ülesmäge, 350meetrit. Ehk siis järv asus mäetipus. Tegu on nn "surnud järvega", kus puudub igasugune elutegevus - Vitali sõnul on selle põhjuseks mürgised vulkaanilised gaasid, mis on vee toksiliseks muutnud. Järv ise aga nägi välja ilus, meenutas rabajärve, ujuvate saarekestega. Tolles lumesajus oli kõik kuidagi kordi müstilisem.
Kaunid vaated järvele "Zuravlyne" ja tõend sellest, et ossikükk on teemas ka kohalike tüdrukute seas :D
(aga võib-olla ma natuke õpetasin neid)
(aga võib-olla ma natuke õpetasin neid)
Siis jõime topsikese kuuma veini joa ääres paiknevas turistilõksus, maitses ülihea. Huvitav küll, kuidas kõik need "ärikad" ikka leiavad endas tahet olla SELLISE külma ilmaga ja lörtsisajuga õues, küpsetada ja pakkuda nänni müügiks, kohtades, kuhu võib-olla satub päeva jooksul kümmekond turisti....Imetlusväärne.
Preilid! Allservas Mariana (sinise mütsiga), Natalia ja Natalia, Olja (halli mütsiga), Ulyana (punase kapuutsiga) ja Leana (prillidega). Mina näitan sellele koledale ilmale keelt.
Kell hakkas kuus saama ja tänu kohutavatele ilmaoludele jätsime ära ekskursiooni viimase osa - viimasele mäetipule ronimise, kuna sellise ilmaga sealt erilist vaadet või naudingut ei oleks võimalik saavutada. Sõitsime Lviv'i poole tagasi, jalad täiesti läbikülmunud... koju jõudes seisin vähemalt 10minutit vannitoas, sest seal on meil üllatuslikult põrandasoojendus!
Selline pühapäev oli siis meitel. Kõik ekskursioonid, mille me Mariana initsiatiivil ette oleme võtnud, on lihtsalt nii kreisilt lahedad ja naljakad, et see halb ilm otseselt ei morjendanudki. Kohalikega on ikka hoopis teine tera ringi unnata, kui ise pead valutada, et miks see või too tädi meile pileteid ei müü või muretseda, kas ikka saime rongi ajagraafikust õigesti aru.
Olime reedel kontorist esmaspäevaks vaba päeva küsinud, kuna talgute tõttu jäi nädalalõpp justkui lühikeseks. Esmaspäeva hommikul oli ilm muidugi veel hullem kui pühapäeval, aga võtsime endid kokku ja sõitsime trammi nr 3 lõpp-peatusesse - AquaParki. Saunatasime ja sulistasime veepargis, aga kuna vee- ja ka õhutemperatuur kogu veekeskuses oli jahedavõitu, siis kaua ei saanudki olla. Siiski oli see enese üles soojendamine vajalik ning enesetunne oli koheselt mõnus, soe jõudis kontideni :) Ma ei tea, miks ma ei arvestanud, et juba oktoobris võivad miinuskraadid tulla... ju ma arvasin, et noh, lõuna poole läheb ikka soojemaks. Tutkit. Siin on külmad idatuuled ja mandriline kliima. Ilmselt pean lähipäevil mingi soojema sviitri omale jaki alla otsima. Õnneks hakati kontoris ahjusid kütma.
21 päeva veel praktika lõpuni!
Selline pühapäev oli siis meitel. Kõik ekskursioonid, mille me Mariana initsiatiivil ette oleme võtnud, on lihtsalt nii kreisilt lahedad ja naljakad, et see halb ilm otseselt ei morjendanudki. Kohalikega on ikka hoopis teine tera ringi unnata, kui ise pead valutada, et miks see või too tädi meile pileteid ei müü või muretseda, kas ikka saime rongi ajagraafikust õigesti aru.
Olime reedel kontorist esmaspäevaks vaba päeva küsinud, kuna talgute tõttu jäi nädalalõpp justkui lühikeseks. Esmaspäeva hommikul oli ilm muidugi veel hullem kui pühapäeval, aga võtsime endid kokku ja sõitsime trammi nr 3 lõpp-peatusesse - AquaParki. Saunatasime ja sulistasime veepargis, aga kuna vee- ja ka õhutemperatuur kogu veekeskuses oli jahedavõitu, siis kaua ei saanudki olla. Siiski oli see enese üles soojendamine vajalik ning enesetunne oli koheselt mõnus, soe jõudis kontideni :) Ma ei tea, miks ma ei arvestanud, et juba oktoobris võivad miinuskraadid tulla... ju ma arvasin, et noh, lõuna poole läheb ikka soojemaks. Tutkit. Siin on külmad idatuuled ja mandriline kliima. Ilmselt pean lähipäevil mingi soojema sviitri omale jaki alla otsima. Õnneks hakati kontoris ahjusid kütma.
21 päeva veel praktika lõpuni!